Kui räägitakse vanadest viinapuudest, kiputakse alustama numbritest. 30 aastat, 50 aastat, mõnikord isegi 80. Need kõlavad hästi ja annavad justkui mõõdupuu, mille järgi midagi hinnata. Olulisem on see, et need istandused ei ole ühe põlvkonna vanused. 

Meil siin põhjamaal tundub juba suur asi, kui pereäri on neljanda põlvkonna käes. Kreetal on see lugu lihtsalt pikem. Seal ei anta edasi ainult maja või ettevõtet, vaid maa ise, koos kõige sellega, mis seal juurdunud on. 

Viinapuu, millest see vein sinu klaasi jõudis, ei ole sageli istutatud tänase peremehe poolt. Selle istutas tema isa või vanaisa. Mõnikord keegi, kelle nime enam ei mäletatagi. Ja mõnikord on viinapuu jäänud ellu, kasvanud koos ajaga ja leidnud endale ise perekonna, kes teda omaks peab ja tema vilju väärindab. 

Kreeta istandustes näeb midagi, mida moodsates veinipiirkondades kohtab üha harvemini. Madalad, maadligi kasvavad viinapuud, vanad puitunud köndid, mida ei ole traadile sirgeks tõmmatud, mis tunduvad esmapilgul väsinud ja oma aja ära elanud. Aga kevadel tuleb sealt uus võrse ja tärkab uus elu. Kreetal neid osatakse hoida kuigi need pole enam ammu ideaalsed ega tootlikud. Nende tüvesid on taastatud ja muudetud teistmoodi uueks. Vanast juurest on uus viinapuu kasvanud.  

See on ka põhjus, miks Kreeta veinis on midagi teistsugust. Vanad viinapuud annavad vähem marju, see on paratamatu. Aga need marjad on tihedamad, kontsentreeritumad ja sügavama maitsega. Vanade viinapuude juured ulatuvad sügavale pinnasesse -  sinna, kuhu noor taim ei jõua. Nad võtavad kaasa kivise maa, kuuma päikese ja aastakümnete tasakaalu. See ei ole midagi, mida saab sõnadesse panna – see tuleb maitses ise kohale. 

Tootjad nagu Lyrarakis Wines on selle järjepidevuse viinud veel sammu edasi, tuues tagasi vanu, peaaegu kadunud viinamarjasorte nagu Plyto ja Dafni. Sama loogika kehtib ka tootjate puhul nagu Douloufakis Winery  ja Silva Daskalaki Winery, kes töötavad edasi põldudel, kus aeg ei ole katkenud, vaid jätkunud. 

Ja kuigi sa ei näe sageli pudelil suurt kirja “old vine”, kohtab vahel märget “single vineyard” – ühe istanduse vein. See tähendab, et kogu vein tuleb ühest konkreetsest põllust, mille iseloom on selgelt eristatav. See on juba samm lähemale sellele, mida vanad istandused tegelikult annavad – kindel koht, kindel pinnas, kindel lugu. 

Kreetal ei ole see erand. See on lihtsalt osa nende maailmast. 

Kui sa valad klaasi Kreeta veini, siis sa ei joo ainult selle aasta saaki. Sa jood midagi, mille juured ulatuvad ajas sügavamale. Midagi, mida ei ole kiirustatud. Midagi, mida ei ole nullist üles ehitatud, vaid edasi kantud. 

Vein ei ole kunagi lihtsalt vein. 
Vana istanduse mari annab sellele mõõtme, mida ei saa kiirendada – aja, kogemuse ja juurte vaikse jõu.